Kuidas ma külmutatud pitsa ja kahe kilekotiga aru sain, mis mind ees ootab

Sama filosoofilist ilmet võiks jalgpallisärgi ja botaste vahel näha siis, kui Platon toodaks ajamasinaga XXI sajandisse Kreeka koondist juhendama.

Kui ma helistasin nädala algul Tammeka kontorisse ja teatasin, et ma hakkan Tammeka väravate tähistamiseks jooksma, kosteti sealt, et idee on väga lahe. Kui ma teatasin, et ma kavatsen joosta viis kilomeetrit värava kohta, kostus telefonist rõkkav naer... Asi on ilmselt selles, et nad on mind näinud ja kujutavad suhteliselt hästi ette, milline on mu füüsiline (seega - mitte vaimne ehk tugitoolisportlaslik) suhe sporti?

Siin ma siis olen. Täna panid head Tammeka inimesed mu sissejuhatava jutu üles klubi kodulehele ja saatsid teele kirjasõna portaalidesse. Aga tunne, et millesse ma nüüd end mässinud olen, tabas mind juba varem. Päeval, peale tööd, sõitsin Tamme staadionile, auto tagaistmel ehtsportlik külmutatud pitsa ja karp küpsekartuleid.

Kõndisin kevadel põhjaliku uuenduskuuri läbinud suursugusele Tamme arenale ülalnähtavat promofotot tegema, käes kaks kilekotti. Ühes neist oli mu vana ja ustav "PAAS 5" Tammeka fännisärk ja teises veelgi vanemad botased, mille konkreetset päritolu ma enam meenutadagi ei suuda. Vot tol hetkel ma mõtlesin, et lahe, nüüd siis ongi nii, et sõna on antud ja nüüd pole enam taganemisteed. Edaspidi jooksen, kurat, kuni lumi maha tuleb. Ja siis veel natukene.

Ees ootab põnev seiklus ja kui hommikuprogrammitegija hommikune unelembus vähegi lubab, lähen teen hommikul enne tööd ühe Anne kanali jooksuringi. See ei läheks nüüd kuskile kirja, ega midagi, ma lihtsalt mõtlen, et kui juba, võib niisamagi alustada. Enam hullemaks ju minna ei saa? :)