Higine ja ohkiv raadiodiskor vana-aasta õhtul Anne kanali kaldal - tule taevas appi!

Lahendasime viimased kilomeetrid äärmiselt eksklusiivselt. Hääd uut vutiaastat ja Tartu, vaadake, tuleb varem või hiljem meistriks!

Eestis ainulaadne jalgpalliprojekt kutsub üles!

Sellest motiivist võiks arendada Tartu vutile mingit sorti tunnuslogo.

"5 kilomeetrit VÄRAVA eest!" kutsub üles!

Kuna käesoleva aasta ja hooajaga on kööga ja uus algab õige pea, on õige aeg mõtelda, et siis kevadel, hooaja alguses lumehangede vahel parimal juhul juba hoogsalt tegutseda!

Käesolev projekt algas uitmõttena kuskil Ring FMi raadiomaja sügavustes. Idee tekkides ei tahtnud see enam peast välja minna ja mõte Tammeka väravate nimel jooksmisest sai küpseks paari päevaga mu omas peanupus. Seejärel võtsin kõne Tammeka tegevjuhile Veiko Soole, kes kuulas mu ära, pugistas natukene naerda ja ütles siis, et lase aga käia!

Lasingi - ja lasen siiamaani, kui Ring FMi jõulukalendri projekt läbi saab, teen aasta lõpus veel jooksuringe ja muud - ent nagu selliste rokenroll-ideede puhul, muutus algne mõte töö käigus millekski muuks.

Kui esiotsa oli jooksmise kulgu kajastav videopäevik osa millestki suuremast, siis projekti edenedes said videod asja enda kõige suuremaks osaks. Tänu Tammeka ametlikule Facebook'i-küljele, soccernet.ee uudistele ja jalgpalliportaali foorumitele pälvisid sissevaated Lõuna-Eesti esiklubi tegemistesse head tähelepanu.

Sealjuures pole videod teps mitte kõige lihtsam väljund võimalikest. Ühe neljaminutilise "5 kilomeetri" episoodi produtseerimine (esimestest mõtetest ja raamistikust kuni üles laaditud video linkide jagamiseni) võtab aega umbes kuus tundi. Ja need tunnid jaotuvad mitme päeva peale, töö ja muu elu sisse ning kõrvale.
Lisaks on videote produtseerimine 80% nüri tööd ja vaid 20% fun'i ja glamuuri.

Sellele kõigele - ja muulegi - mõeldes kutsungi üles huvilisi. Sind ja sind, kes sa tahad järgmisel aastal Tartu ja Tammeka tegemisi kajastada. Sind, kes sa tahad olla osa minu hinnangul Eestis ainulaadsest vutiprojektist. Kutsun üles huvilisi võtma minuga ühendust, kirjutama ja suhtlema ja algaval aastal võimaluste piires panustama "5 kilomeetri" tegemistesse.

Ideaalis tuleks edendada näiteks "5 kilomeetri" pressikajastust. Antud kuvapauk pärineb projekti algusest.

Ma olen järgmise hooaja osas suhelnud päris mitmete heade tartlastega. Osad neist on vutile lähedasemad, osad kaugemad. Ent ideid on pakutud mitmeid - alustades MTÜ loomisest, et taotleda projekti arendamiseks fondidelt raha. Teisest otsast on mult küsitud, et miks ma raiskan aega asjale, mis mingit raha ja suurt publikut nagunii ei too. Et parem tee midagi reaalse raha eest!

Nojah, eks sellised dilemmad ole laiemalt Eesti vutiski. Et millesse me omaenda aega ja raha paneme? Mina üldiselt usun ja tean, miks ja millesse - ja selliseid inimesi on Eestimaal tegelikult meeldivalt palju :)

Hääd jõuluaega,
- Kalle

Onu Bella, Hollandi MM-hõbe, Mikk Laas ja teised - nagu kaks tilka vett

Videopilt on liikunud vutiväljakutelt... Jõuluaega?

Neile, kes küsivad, et mis toimub - hetkel olen 24/7 rakkes suurepärase jõuluprojektiga, mil nimeks Ring FMi jõulukalender. Mitmes mõttes on see veel töömahukam kui vaba graafiku alusel valminud "5 kilomeetri" videod, sest nüüd peab uus osa tulema iga päev! Aga jõulud on samas ka aeg, kus tahad ja jaksad teha, sest... On suurepärane ja ilus olla!

Kõiki seniseid jõulukalendri videoid näeb siit.

Jooksmisega on senistest jõulukalendri videotest seotud näiteks see väljalase, kus ma punun elu eest!

"5 kilomeetri" videote 17. osa on VÄLJAS! Dugani pilgud, tribüünikarud ja kaks ratast

Rattapäev enne esimest adventi: pori, muda ja tuul

 

Kuidas Veiko Soo suu puhtaks rääkis

Moodsa sõnaga öeldakse selle asja kohta "kuvapauk".

Suured tänud soccernet.ee toimetusele, et nad tegid minu sellenädalasest intervjuust Tammeka tegevjuhi Veiko Sooga ka uudise. Soccernet on meie tegemisi kajastanud ka varem ja see on minu kui portaali aastatepikkuse fänni jaoks suur au.

Intervjuu oli algselt eetris Ring FMis, Tartu "Kultuuriakna" raadiosaates. Siinkohal tahan öelda ka hea sõna oma koduraadio kohta - me oleme eesti eraraadiote seas äärmiselt spordisõbralik, tehes koostööd lisaks Tammekale ka Pere Leiva võrkpalluritega, mitme klubi kossumeestega ning me toome eetrisse kõik ülipopid Tartu Maratoni klubi üritused. Kuni Marko Kristali Tartust lahkumiseni tegime ka "Mehed Mängust" raadiosaadet.

Tegelikult kuuleb ehedaid spordijutte meie eetrist terve päeva, sest kui allakirjutanu toob need nii kuis oskab hommikuprogrammi, siis pärastlõunavööndi Marko Kiljak on Tartu spordiringkondades tiirelnud terve elu.

Mis puutub jalgpalli, siis minu hinnangul seda suuremas osas eraraadiotest eriti ei hinnata. Jalgpall pole lihtsalt mingi mäng, mille kohta käivaid uudispealkirju korraks mainida.

Aga see on minu arvamus ja küllap kantud ka sellest, et minu jaoks on vutt väga suuri tundeid loov nähtus. Jalgpall on kirg!

Kuidas sel nädalal saama hakkab

Mulle kirjutati, et mis saab siis neist kilomeetreist ja et kuidas põlv siis ikka on.

Vastan - tänud küsimast! Põlv joosta veel ei lase, aga selle eest ootab mind nädalavahetusel üks väga huvitav rattachallenge! Märksõnad: õudne ratas, hirmus põnevus, ekstreemsed tingimused. Siin ka väike vihje kaardi näol.

Olge lainel!

Kuidas jooksmine üha ebatõenäosemaks muutub

Õnneks "Björni" Eesti vutiajaloost naljalt ei leia...

Uudiseid on häid ja halbu. Esiteks viimased, edastan iseenda kuulutuse:

Ostan Tartus (kasutatud ja odava) meeste maastikuratta. Käikude ja muude kellade-vilede osas väga pretensioone ei ole. Lihtsalt öeldes läheb mul vaja ratast, et lähema 1,5 kuuga 90 kiltsa sõita - see ongi ratta juures põhiline parameeter :) Kirjuta FBs/meili/helista, kui on mingit odavat rattalaadset asja pakkuda.

Teisisõnu öeldes on jooksmise kui kilomeetrite läbimise viisi võimalikkus kahtluse all, sest - tuginedes ühe õpetatuma sõbra kiirdiagnoosile - on mu paremal põlvel ülekoormussündroom. Lihtsalt öeldes lööb põlve sellel kergel üles-alla hüplemise momendil valu. Pühapäeval läksin, mott taevani, peale pisukest pausi jooksma. Vahepeal olin nädal aega jooksmisest loobunud, et põlvele rahu anda. Jooksmast tulin ma tulist kurja vandudes juba peale pooltteist Anne kanali ringi, sest juba esimese mõnesaja meetri järel oli jooksmine tahtejõu peal liipamine, mitte mõttestatud tegevus.

Siit kiire moraal, millega ehk ka spordispetsid nõustuvad - ma oleksin pidanud jooksma ka väravavaesel ajal, siis oleksid kilomeetrid ühtlasemalt jaotunud ning häda suure tõenäosusega olemata olnud. Eri põhjustel ma seda ei teinud ning arvestades, et

• distantsi läbimiseks on aega jäänud vaid 45 päeva
• talv peaks mingil hetkel pihta hakkama
• ja isegi paar nädalat puhates ei oleks reaalne seejärel kuuga 45 kilomeetrit läbi joosta nii, et põlv vastu peaks

peangi ma nüüd ilmselt Taaramäed tegema, sest selle maa väntan ma ratta seljas kas või hambad ristis ära.

Teine moraal on ilmselt see, et põlv hakkas valutama kui jooksin asfaldil. Tulin Ihaste terviseraja poolt, kus ma käisin, et oleks vaheldust vahetule Anne kanali kandile.

Väga kahju muidugi. Aga kilomeetrid läbin ma läbin nii ehk naa!

---
Apteegist anti mulle diklofenakiga Ortofen kreemi ja Apotheka brändi glükoosamiinkompleksi ja küsiti, ega ma koorikloomade vastu allergiline pole. Ma vastasin, et ei, küll aga on mul mõningased, ehkki taanduvad probleemid Ungari päritolu asjadega :)

Kuidas Tartu linnas EST-IRL läbi elati?

Mina matshi lõpus - ega ei usu tõesti... Paremal: head vutisõbrad Trehvis.

Küllap oled isegi selle mängu eel ja järel kõike lugenud ja vaadanud. Delfi, soccernet.ee, Õhtuleht, Postimees; kommentaarid, uudisnupud, foorumid. Põrgut, lisame siia igasugused vestlusringid pubis ja tänaval ja tööl.

Ühesõnaga - homne saab olema väga huvitav. Kui valikmängude ajal rõhutati, et me peame ideaalseks tulemuseks kokku saama ideaalse koosseisu, siis homse mängu puhul ei saa ideaalist juttugi olla. Lisaks Zenjovile on puudu ka Piiroja, Stepanov ja Pareiko. Loogika ütleb, et segi paisatud kaitseliin - viimase info järgi Kruglov/Rähn/Klavan/Jääger ehk 3 uut meest - ei ole just käik, mille pealt oleks iirlasi kümnete tuhandete koduste peade ees mõnus üllatada.

Sestap arvan, et viik on meile hea tulemus. Iirlased vaevalt, et seisu hoidma hakkavad, samas kui meie eksperimendid jätkuvad ka teistes liinides. Viik, või veel parem, väravatega viik, sellega oleksin ma väga rahul - siis saaksid väravarõõmu ka meie sajad ustavad fännid, kes sööstsid play-off loosi selgudes otsemaid netti kalleid lennukipileteid ostma.

Eesti - Iiri mängu võib teisalt kokku võtta ühe humoorika äpardusega - sest omamoodi äpardus oli ka see mäng. Nimelt salvestasin reedel Trehvis tavakohaselt melu. Paraku suutisin ma olemasoleva materjali juba samal ööl ning jätkuna pühapäevasel Tammeka II vs Pärnu LMK üleminekumängus üle salvestada.

Reedesest Trehvi melust on kaameras lõpuks alles ainult 10 sekundit: seinal suurel ekraanil kõnnib Robbie Keane ja kaamera taga, keset kõrtsimelu, saadan ma kõike põrgu.

Mitte, et paarisaja Trehvi kogunenud vutisõbra oiged oleksid iseenesest materjal, mida väljaspool vutimasohhismi nii väga vaadata tahakski. Teisalt oleks seda olnud huvitav vaadata aastate pärast. Võib-olla sain ma videosse isegi seda saali pealt kostunud klassiklirinat - aeg-ajalt, kui Kassai jälle vilistas, viskas mõni emotsionaalsesse puntrasse sattunud vutisõber oma õlleklaasi lihtsalt puruks!

Aga eks selle mänguga olegi nii: nüüd olen jälle hakkamas ja lootusrikas, põrgusse kedagi ei saada, Robbie Keane'ist saaks rahulikult mööda kõndida, ning Kassaidki enam suurt ei siuna. Meie vanker veereb ikka edasi ja pallid lööme ka väravasse!

Kuidas raadios Eesti vs Iirimaad ennustatakse?

Ring FMi toimkonnas läbi viidud kiirennustuse tulemused. Saagu, mis saab, aga meil on tööl optimistid!

"5 kilomeetri" lugejaist pakkusid 14% viiki; sama toetusprotsent kuulub ka meie kahe- või enamaväravalisele võidule ning iirlaste kahe- või enamaväravalise võidule. Iirlaste üheväravalist võitu ei usu keegi, samas kui 57% lugejaist usub, et meie võidame 1:0. Loodame ja usume, et nõnda juhtub ka.

Kuidas Tarmo Rüütlist meme'sid teha

Sõbrad, kes pole veel näinud, siis on olemas selline asi nagu Tarmo Rüütli meme. Viimasel ajal pole sinna just eriti vaimukaid asju tehtud, aga loodame, et play-off seeria annab selleks heas mõttes materjali ja inspiratsiooni. Memegenerator töötab lihtsalt, löö sisse tekst ja vajuta paari nuppu ja ongi olemas!

Siinkirjutaja treis ka kunagi paar Tarmo meme'i:

Kuidas netikommentaator elevusse sattus

Ära muretse, Delfi kommentaator, saame hakkama :)

Kunagi pühade poole kirjutan pikemalt "5 kilomeetri" kampaania meediakajastusest ja sellest, kuidas minu arvates jalgpalli eesti meedias kajastatakse. Praegu, koondise play-off seeria eel, on jalgpall meedias number üks ja Ring FMi kuulajad ehk märkasid, et juba teisipäeval lükkasin ma viienda (vuti)käigu sisse ka "Hommik Ringis" programmis ning päevaste uudiste raames. See kõik - kogu see meediamürgel jalka ümber - on Eestis enneolematu ning detsembris on sellele huvitav tagasi vaadata.

Näiteks salvesin ma screenshotid kuvapaugud spordiportaalidest, kui "5 kilomeetri" aktsioon jõudis meediasse. Naljaga pooleks ja päris tõsiselt oli see esimene kord, kui ma jõudsin spordi kaudu uudistesse. Just nimelt spordi kaudu, mitte sporti tehes. Aga see ongi üks neist nüanssidest, millest ma edaspidi pikemalt kirjutan - tippsport kui meelelahutus, jalgpall kui kultuur, mis on just nii suur kui palju on selles kihte.

See kultuur pole ainult 90+ minutit, mehed, reeglid ja pall. See on ka sellele eelnev, selle ajal platsi kõrval toimuv ja sellele järgnev. Kõik eraldi ja ühtekokku katkematu jadana, milles sellised kõrvaltegevused nagu ülemineku-kuulujutud (näiteks - kuhu suundub Albert Prosa!?), fännide aktsioonid ja meedia spekulatsioonid on selle sama kultuuri kihid.

Mina oma tagasihoidliku jooksmisega (millest palju olulisem on ju jooksmise kõrvalt välja kasvanud videolõigud kui vutikultuuri talletamine ja edastamine) olen üks väike osake jalgpallikultuuri priskes fännikihis.

Kuidas põlv valutab

Käisin jooksmas.

Mootor töötas hästi, hingamisrütm püsis kenasti, tegin 5,5 kilomeetrit ühe jutiga ära, mis minu seniseid sportlikke ponnistusi mitteponnistusi arvestades on väga hea. Lõpuks oli  keha väsinud, aga see oli selline okei väsimus. Samas vaimselt on seis väga hea jällegi - praegu on tunne, et kui saaks, läheks kohe jälle.

Ainus häda on parem põlv, mis küll sai puhata vahepeal - nädalavahetusel ei käinud ma ühelgi edeval tantsupeol ega teinud suurt mingisugust traalivaalit - aga on ikka jooksmise eel, ajal ja järel valus. Trepist üles ja alla minnes lööb valu sisse. Mida ma tegema peaksin, kas mingi möksi põlvele määrimine aitab või vajab põlv lihtsalt puhkust?

Kolmapäeval on järgmine jooksupäev, varsti on pool tehtud. Kavakohaselt lõpetan jooksuvõla klaarmisega esimeseks advendiks ;)

Kuidas tähistada väravat... stiilselt!? Marko Sonni näide.

Jätkates 9:0 võiduga Lasnamäe Ajaxi üle - lisaks terve Tammeka meeskonna planking'u-stiilis 1:0 värava tähistamisele (vaata siit videost alates 0:26) tegi head show'd ka Marko Sonn, tähistades 90.+1. löödud 9:0 väravat... Allpool juhised :)

Hillar Otto (1952-2011)

Täna hommikul mõtlesin, et on aeg helistada (varem Tammekat ja hiljem Santose võistkondi juhendanud) Hillar Ottole, et leppida kokku play-offi eelne ekspertintervjuu. Need vutikommentaarid, mida ta telefoni eel mulle oli andnud, olid nauditavad, mõttevärsked - ja ta esitas neid oma muhedal häälel. Kui sain täna hommikul Hillar Otto lahkumisest teada, otsisin välja tema viimase kommentaari ja panin selle juhuslikust kohast mängima - ja kuulake vaid, mida see mees märtsis mõtles.

Eesti Jalgpalli Liit mälestab.

Hillar Otto koondisemängude-eelsed kommentaarid täispikkuses. Neist leiab huvitavaid ja ajatuid mõtteid jalgpallist üldiseltki.

Hillar Otto ekspertintervjuu 29.03.11 EST vs SRB eel by elekter

"Ma ütleks selle kohta niimoodi, et kui me otsisime seda, panime 15 miljonit krooni riigi raha magama, et kuidas Eestit tutvustada. Selle raha eest oleks võinud Tartusse näiteks jalgpallihalli ehitada - see raha oleks palju õigemasse kohta läinud. Sellepärast, et need Poomid ja Kingid Inglismaal, Purid Kreekas, Piiroja Norras ja Põhjamaades - paremat Eesti tutvustamist pole olemas Euroopas või maailmas..."

Hillar Otto ekspertintervjuu 12.10.10 EST vs SLO eel by elekter

Kuidas Tartu 9:0 võitis ja kuidas anti tuld igal pool!

Tammeka püro, Sonni "kapott", mille eest ta teise kollase (=punane) teenis, Albertile parima mängija auhinna kätte andmine, ühispilt + eriti emotsionaalse lõpuna võib-olla viimane foto sellest, kuidas Prosa Tammeka särgis Tammeka mängult tribüüni südamesse läheb.

"Palju sul kilomeetrit tuli," küsiti täna staadionil päris mitu korda. "Liiga palju," nentisin. Kuna meie võitsime täna 9:0, pean jooksma 45 kilomeetrit. Koos vana võlaga - 53.

Aga hetkel ma sellele jõulu-eelsele supermaratonile veel ei mõtle. Ma mõtlen hoopis sellele - ja siia juurde tasub vaadata video lõppu - et see oli ilmselt Prosa viimane Meistriliiga mäng Tammeka särgis. Mina hakkasin Tammeka mängudel käima aastal 2009. Teate küll, see oli hooaeg, kus sponsorid olid kadunud, raha ei olnud ja Tammeka duubli noored visati Meistriliiga sügavasse külma vette. Seepärast on Tammeka "staarründaja" olnud minu jaoks alati Prosa. Kes sel aastal peaaegu, et realiseeris end täielikult, lüües 22 väravat. Jagades sellega Nõmme Kalju Tarmo Neemeloga Meistriliiga väravaküttide tabelis 2.-3. kohta.

Kui palju oleks Albert löönud, kui see äsja lõppenud hooaeg poleks sisuliselt nihu läinud? See, ma arvan, on üks väga hea ja mõnekski ajaks meelde jääv küsimus.

Aga selle hooaja lõpp oli kahtlemata vaimustav! Vaimustavad olid võidud Kuressaare ja Sillamäe üle, vaimustav oli see, et täna oli 330 pealtvaatajat, mistõttu oleme meie Meistriliiga kodupubliku arvestuses kindlalt II kohal. Esimene on mõistagi Kalju, aga Flora, Trans, Levadia... See, et Tartu on uhketest ja rahakatest satsidest publiku osas ees, on väga, väga suur asi!

Tammeka võitis viimased neli ametlikku mängu, väravatevahega 20:0. See on ka väga kõva asi, eriti just nulli hoidmine sisselastud kollide osas.

"5 kilomeetri" videoid on vaadatud ümmarguselt 4500 korda. See on, ma arvan, hea number. Muidugi võiks see veel suurem olla, ent kuna ühe videoloo tegemiseks läheb keskmiselt kuus tundi, olen ma projekti minimaalselt turundanud. Näiteks pressiteated ja muu selline - korralik turundus võtaks veel kuus tundi video kohta, aga seda aega mul enam pole, töö, sõbrad ja naine juba ootavad :)

"5 kilomeetri" projekt on saanud nende mõne kuuga uskumatult head vastukaja. Mina ise tänan kõiki kaasaaitajad - neid kolme inimest peale minu, kes on hoidnud kaamerat - ja kõiki kaasaelajaid. See projekt siin, see on Eesti mõistes ainulaadne, ja kui juurde võtta veel Tammeka uskumatud ultrafännid, on Tammeka fänlus Eestis absoluutses tipus.

Seetõttu julgen ma lootusrikkalt järgmist aastat oodata - MIS SIIS SAAMA HAKKAB!?

Kuidas 6 jalgpallurit üksikule saarele saadeti

Kuna homme on Meistriliiga hooaja viimane voor, hakkab käesolev projekt vastavalt algsetele sihtidele lõpule jõudma. Homses mängus Ajaxiga lisandub jooksukilomeetreid, see on kindel. Läbi valu, vaeva ja piinade saavad need joostud, seegi on kindel. Kurb on aga hoopis see, et järjekordne jalkahooaeg ongi läbi. Muidugi, telekas ja internet on täis igasuguseid inglise, hispaania, itaalia, saksa, prantsuse, hollandi jne liigasid. Aga meie Meistriliigat on maailmas ainult üks ja see on meie enda oma.

Seekordne episood - v.a sissejuhatus - on tehtud mitu kraadi kõvema kaameraga kui seni. Ning eri põhjustel läks selle tegemiseks palju monstroosselt aega :)

Kuidas treenida koos Eesti jalgpallikoondislastega?

Tammeka hävitava 7:0 võiduga lõppenud karikamäng oli fantastiline! Enne mängu prognoosisin, et kuna on

1. tööpäeva õhtu
2. mäng Tartus

Siis tõenäoliselt tuleb Kure kohale lühikese pingiga (tööinimesed saarelt ja Tallinnast) ja väsinult. Nii oligi. Ja kui Kuressaare tegi 3:0 kaotusseisus teise poolaja algul oma ainsa vahetuse, võis Tamme tribüün irvitades käsi hõõruda - nüüd alles mäng algab! Aeg ja väsimus olid saarlaste vastu.

Kuna ma läksin mängule tühja kõhuga, külastasin avavile eel Tamme tribka nurgas asuvat Trehvi toitaineboksi ja ostsin neli viineripirukat. Ma mõtlesin, et okei, me võidame, aga esimese kümneka peab Kure ikka vastu - järelikult saan rahus pirukat süüa! Tegelikkus oli, et kui Prosa kolmanda minuti paiku nurgalöögi-järgsest kombinatsioonist 1:0 lõi, pugisin ma alles esimest või teist pirukat. Nii, suu pirukat täis, pool saiakest paremas käes, ma siis väravarõõmust ka mõmisesin ja käega vehkisin.

Edasi läks libedamalt. 7:0 on ilus number ja meeskonnale hooaja lõpus ilmselt nagu palsam kõikide selleaastaste hädade eest.

Klassivend Mihkel täheldas tol mängul kusjuures, et

Käisin ka mängu vaatamas ning mingid mehad mu selja taga arutasid mitu km sa nüüd jooksma pead :)

Selgituseks - karikamängude eest ma vastavalt augustis paika pandud reeglitele jooksma ei pea :)

Jooksmisega olen graafikus, ehkki tööd ja muud meisterdamist on palju. Aga mis teha, kui Tartu vutt on nii intensiivne. Allolev kampaania päädib näiteks sellega, et keegi (ja kellegi sõber) saavad treenida koos A-koondise eest platsil käinud Prosa ja Tennoga. Toom oli omakorda suvel A-koondise kandidaat.

Kuidas me karikasarja 1/8 finaalis mängime?

Täna algusega 18.45 kohtuvad Tamme staadionil Eesti karikasarja kaheksandikfinaalis Tartu JK Tammeka ja FC Kuressaare.

Peatreener Kristjan Tiirik meenutab mängu eel, milliste käskudega ta septembris ametisse pandi:

Üks püstitatud eesmärkidest ehk püsimajäämine on täidetud, teine eesmärk on karikavõistlustel järgmisesse ringi saada.

Tammeka Facebook'i külg tuletab mängu eel meelde, mida me matshist ootame:

Tule vaata kuidas kured purki pannakse :)

"5 kilomeetri" FB lehe mängueelse ennustuse kohaselt näeme platsil Tartu vaimus andmist: 

• 91% vastanuist pakkusid meie võitu normaal- või lisaajal; 
• 4,5% Tammeka penaltivõitu
• 4,5 % Kuressaare penaltivõitu.
• FCK võitu normaal- või lisaajal pakuti täpselt 0 korda.

Loodame, et mängust ei kujune selline thriller'it nagu täna päeval peetud Paide Linnameeskonna ja JK Sillamäe Kalevi vaheline karikamäng:

Kuidas tõestada, et raadiodiskor ikka jookseb (vol 2)

Siit pimedast see küll ei ilmne, aga mul tekib natukene peale Ihaste tee ja Luha risti pidevalt üks küsimus - nimelt läheb üks oja torust jõe poole. Kas see on mingi solk mida sealt jõkke lastakse?

Siit pildilt see samuti ei ilmne - aga kas sa oled ka tähele pannud, et kui Ansipi Turu sillalt vaadata pimedas Eedeni poole, näivad Eedeni  samba otsa pandud valgusreklaamid nagu Las Vegase sildid?

Tunne on hea, aga välja näen nagu riietega sauna läinud idioot.

Tunne on tõesti hea, täna õhtul jooksmas käies ei olnud kordagi surma silme ees (ääremärkus: õnneks ka bandiite polnud - ma mõtlen, et pätt peaks ju teadma, et õhtul Anne kanali tagumises otsas on päris hea spot inimeste taskute tühjendamiseks).

Mootor tiksus ka kenasti. Küll aga hakkas kusagil poole peal, jälle A. Le Coqi spordimajast möödudes parem põlv valutama. Ilmselt on asi asfaldil jooksmises? Põlv hakkas jooksmist segama, nii et tegin viimase otsa Pika tänava ja Anne kanali vahel muru ja mudase raja peal. Siis ei andnud põlv enam nii tunda. Loodan, et ülehomseks asi paraneb. Peaksin vist minema Emajõe linnaujula kanti oma lemmikraja peale, seal on pehmem ja sealt ma kunagi suve alguses selleaastaste tervisejooksudega alustasin.

Kuidas jooksmisega ikka väga pingeline on

Tammeka peatreener Kristjan Tiirik ütles täna Tamme staadionil, esindusmeeskonna treeningu eel: 

"Enne intervjuud ei anna, kui kilomeetrid joostud!" 

Tiirik tegi küll nalja, aga asjaga on tegelikult tõsi taga. Minu eesmärk on laupäevaks ehk mänguks Lasnamäe Ajaxiga kõik võimalik ja võimatu ära joosta. Nii lähen täna näiteks kell 22 jooksma, sest varem selleks lihtsalt aega polnud - tööpäev, võtted Tammel, linna mööda firewire-toega arvuti jahtimine ja nii edasi. Homme ei jõua üldse joosta, teen õhtuni Tartu kultuurisaadet. Kolmapäev ja neljapäev jõuab, aga reede...? See on ju reede!? Enne läheb issanda päike päriselt looja, kui mina reedel midagi...

Väga raskeks läheb, väga raskeks.

Kui antakse, saab "5 kilomeetri" videoepisoodigi sel nädalal. Muuhulgas küsime Tammeka pallureilt, mis oleksid need kolm asja mida nad Saa... Üksikule saarele kaasa võtaksid.

Kuidas tõestada, et raadiodiskor ikka jookseb (vol 1)

Keegi küsis päris õigustatult, et kas Kalle peaks kuidagi tõestama, et ta tegelikult ka jooksmas käib. Siin on natukene materjali - järgmine episood tuleb ehk sellest, kuidas ta jooksmisest oimetuna A. Le Coq spordimaja kõrval vedeleb.

Räägin siinkohal natukene ka jooksmisest ja sellest, mida ma olen täheldanud. Kõige algus ja ots on see, et ma olen umbes sama sportlik kui Mäkis töötav kilpkonn. Muidugi, omal ajal sai paneelikate vahel palli taotud, jalgrattaga sõidetud ja mingi minimaalse regulaarse koormuse andsid ka kooli kehalisetunnid.

Ent seda on väga vähe ja kui teisest otsast arvestada, et tudengielu/raadiotegija elu koosneb vähesest unest, ohtrast stressist, väärikast jaost pidudest ja muust sotsiaalselt mõnusast äraolemisest, ongi häda käes. Nii hommikuprogrammi kui ülejäänud raadioasjade tegemine, töö graafilise disaineri ja veebihaldurina, see kõik on istuv, kohvi kaaniv, räpsu näost sisse ajav paikne elu.

Joostes, olen täheldanud, on mulle kõige olulisem hingamisrütmi hoidmine. Normaalne tempo on selline, mille korral ma saan nina kaudu sügavalt sisse - nina kaudu sügavalt välja hingates kulgeda. Kohati teen ühe sügava sissehingamise asemel kolm kiiret sügavat; samamoodi ka välja hingates. Mis teeb asja raskeks, on see, et ma hälbin hingamisrütmist väga kergesti ja siis on kohe jube raske. Seepärast meeldib mulle kõige rohkem õhtul või tühjal rajal joosta, siis saan keskenduda ainult enda rütmile ja ei pea sellest muu liikluse pärast hälbima. Videos nähtav personaalne genotsiid tuligi sellest, et a) rahvast oli Anne kanali kandis jube palju ja b) enesetunne oli juba enne jooksma minemist halb.

Jalad üldiselt ära ei väsi, ainult nüüd kui peale kõripõletikku tuli kuu aega igasugusel liikumisel vahele, tundsin esimest korda joostes, et jalad muutuvad valusaks.

Kuidas Tartu sind kutsub...

Natukene vaatamist ka. Mis tundeid need logod tekitavad?

Kuidas pagana pihta nüüd joostud saab!?

Nõnda on, aitäh!

Eile alistasid Tartu väed võõrsil kuivalt ja kahega Saaremaa parimad pojad. Tulemus on hea, sest...

1. tartlaste viimane, kevadine käik spade ja tuulikute maale lõppes meie poolt vaadates hirmsa 1:4 malakaga
2. meie kaotusteta seeria venib nüüd suure tõenäosusega neljamänguliseks (viik Floraga, võidud Sillamäe, Kuressaare ja väga suure tõenäosusega ka Lasnamäe Ajaxi üle)
3. võita on tore - eriti kui mängus oli ausat mängueelset särtsu, mille põhjustas Marko Sonni aus tõdemus pikkadest reisidest:

Teadjamad või mängu näinud mehed teavad rohkem rääkida, aga siinkirjutaja on asjadega väga rahul, kui kõrvale jätta see väike tõik, et kuidas pagana pihta ma need kilomeetrid joostud saan!?

Kuidas meil suhted Saaremaaga on?

Homme kell 14 kohtuvad Saaremaal meie Tartu ja FC Kuressaare. Kui Tartule on punktid alati meeltmööda, siis saarlased ihkavad Meistriliigasse püsima jääda. Või nagu ütles mängu eel Tartu JK Tammeka kaitsja/poolkaitsja Marko Sonn:

"Kuna Kuressaarde sõidud on nii pikad ja väsitavad, teeme kõik endast oleneva, et järgmisel hooajal ei peaks enam Kuressaarde sõitma."

Lihtne, kas pole? See ongi jalgpall!

Kui palju peaks olema Tartu esindusstaadionil istekohti?

Eesti vutisõbra bioloogiline kell tiksub halastamatu järjekindlusega. Ajaloo tähtsaim vutikohtumiseni ehk 11/11-ni on jäänud 16 päeva. Eesti-Iirimaa play-off seeria avamatshi eel lõppeb ühtlasi selleaastane Meistriliiga. Liigahooaja finishi eel võtame kokku ühe küsitluse, mis rippus üles kahes keskkonnas - 5kilomeetrit.blogspot.com ja meie Facebook'i esinduses.

Rahvas on rääkinud - kolmveerand küsitlusele vastanuist leiab, et Tartu esindusstaadionil peaks olema enam kui 4000 istekohta. Arv on tegelikult täiesti reaalne, neljale tuhandele Tartu vutipühamu istmele mahuks 4% Tartu linna ning 2,7% Tartumaa elanikest. Raio Piiroja endise koduklubi Fredrikstadi staadion mahutab samas 12 500 inimest - samas kui Fredrikstadi kommuunis on elanikke 73 000.

Publikut puudutavad andmed pärinevad EJLi lehelt, käesolevat hooaega puudutava leiab näiteks siit.

Kuidas Tartusse külastaadionit tahetakse?

Tartu unistuste staadion, nagu mõni analüütik seda näeb: kaks istekohta, mille peale peavad mahtuma mõlemad meeskonnad ja publik. Üks kolmest jääb seega toolita. Vähemalt on platsil värav ning pall. Tundub, et kogu see inventar on pealegi kenasti luku taga ehk vargad unistuste staadioni ei kimbuta :)

Siinsamas paremas servas ja meie Facebook'i-esinduses nõndasamuti on üleval küsitlus. Nimelt - kui palju peaks olema Tartu linna esindusstaadionil kohti? See on lihtne ja samas igavikuline küsimus, mis on ajendatud sellest, et hiljaaegu summeerisime Tamme uue tribüüni pihta sihitud kriitikat.

Vastusevariante on suisa neli. Neist üks on tõeliselt mõnus utoopia (4000+ istekohta), üks realistlik (2000 kuni 4000 istekohta), üks veelgi realistlikum ehk see, mis meil praegu on (1001 kuni 2000 istekohta). Viimase variandi - Tartu esindusstaadionil võiks olla alla 1000 istekoha - panime kontrollvariandiks, sest keegi seda ei...

Oot misasja!?

...taha!?

Vale puha, ühes kahest küsitlusest ongi niimoodi hääletatud. Korda kaks. Tartut silmas pidades. Jalgpallikultuuri ehk planeeti maa kuuluvas riigis. Maailm on hämmastav :-)

Õige pea teeme kokkuvõtted ja siis viskame õhku uued ja vägagi põhimõttelised küsimused.

Siiamaani on muide hea tunne, et Sillamäe sepad kotti pistsime :)

Kuidas me Ida-Virumaad tümitasime

2:0! 2:0! 2:0! 

Videos: Sillamäe punaste meeste "ärasaatmine" Tammeka fännide poolt, natukene ka Tartu ja Sillamäe fännide vahelist seletamist. Väravate tähistamine & muu melu!

Fotosid vaata ka "5 kilomeetri" Facebooki lehelt.

Kuidas sillamäelased on Tartut rüüstanud

Nagu infopildist nähtub, on meie seisud keemialinlastega ajalooliselt kehvemapoolsed. Teisalt, hirmilus 3:2 võit pärineb sellest hooajast ja arvestades, et idavirulaste peatreeneriks on jätkuvalt Peterburi vutilegend ja üks kummalisemaid treenereid Eestis - Vladimir Kazatšjonok - on kõik võimalik.

Homme kell 17.00 Tammel! Pane end kirja ka Facebookis!

Kuidas Tamme staadionikompleks pahameelt tekitab

Tamme uus tribüün: Tartu vutipühamu järgnevateks aastakümneteks

Nüüdseks on selge, et Tamme staadioni ja selle uue tribüünihoonega läks nii nagu tihti läheb. Väikeses riigis ei tehta nii nagu ühel alal vaja, vaid sedamoodi, kuidas saab hulk alasid mingis enam-vähem konkreetseks pundiks kokku.

Huvilised on kindlasti kursis, et Soccernet.ee foorumis on Tamme uue tribka ja laiemalt terve kompleksi üle päris põhjalikult arutletud. Sõnakamad asjahuvilised nimetavad uut tribüünihoonet fiaskoks, sest see on tagant avatud tuultele, samas kui varjualune ei kata vihmasajus publikut. Seega on uus hoone minetanud kaks põhjust kolmest, miks ta üldse ehitati - rahval pole ei soojem ega kuivem. Okei, vähemalt saab istuda...

Teisalt on jalgpalli publikust kaugemale viiv kergeraksurada paratamatus. Nagu ka see, et Tamme tribkasse on kokku lükatud nii palju kui võimalik - jooksurada hoone kõhus, administratiivruumid ja spordiklubide ruumid, jõusaal ja nii edasi. Need kõik on ju iseenesest vajalikud, ent asjade kogusumma on, et uus hoone on Eesti vutile nagu ühistransport. Viib sind sinna, kus on aastakümneid olnud peatus, mitte sinna, kuhu sul on täna konkreetselt vaja minna. Viib sind kohale omal kiirusel, mitte aga tingimata sulle sobival kiirusel.

Eelnevad lõigud on vaid foorumijuttude summa, väike kokkuvõte neile, kes pole viitsinud süveneda. Soovitan süveneda aga soojalt, infrastruktuur on minu arvates Tartu jalgpalli tulipunkt number kolm (teisel kohal on raha ja esimesel publik).

Mina isiklikult leian, et Tartul kui omavalitsusel oli kohustus Tamme sellisena välja arendada, sest lobitööd tegid ilmselt mitmed osapooled, mitte ainult jalgpall. Teisalt on linn kui moraalne majakas, mis peaks otsekui plinkima erapooletust ja kumama, et "näete, me arvestasime kõigiga nii palju kui sai!" Iseasi on tööde käigus tehtud jaburused, kasvõi ent lõppsumma on rakendatav.

Eesti jalgpallimajanduse edenedes pole aga vutil ühel hetkel suuremat põhjust ja vajadust praeguse Tammega rahul olla ning siis peab linn juba seisukoha võtma, kas ja mida Tamme kompleksiga peale hakata. Teisisõnu on siis pall linna väravas.

Aga sellest kõigest on kirjutanud suurepäraselt ka Enriko Talvistu artiklis "Polegi meil vaja nii palju sporti vaadata".

Edaspidi kirjutame Tammest ehk pikemalt, praegu aga väike illustratsioon, piltlikustamaks Eesti staadionimajanduse paradokse: kolm eri vormi, millede täitmiseks tehakse ressursipuudusel ühesugune väike silinder, mis mahub igale poole, aga neist mitte ühegi sisse ideaalselt.

Kuidas vallutati Belfast, mida loodab Marko Sonn ja Pohlaku pojad

Mul on hea meel ja au vahepeal toimunu ja üles võetu kokku võtta, et edasi asjadega minna. Näiteks jooksmisega. Lisaks minule viie kilomeetri väljakutse vastu võtnud Petra andis näiteks nädala eest teada, et ta ei saa paraku edasi joosta, ent...

Hetkeseis on 46,7 km (kohustuslikust 40-st).

Selliste kilomeetrite valguses on mul ülim aeg laisad koivad tagumiku alt välja võtta ja rajale minna. Okei, ma olin ise ka vahepeal kõripõletiku ja millega veel audis -- raadiotegijale kõige rõvedamad haigused --, aga nüüd on jooksuaeg. Tänu eduliselt arenenud sügisele pole ka karta, et ma rajal üle kuumeneks :)

Seniks aga uhiuus "5 kilomeetri" episood, mõnusat vaatamist!

Kuidas Tartu rahvas meie fenomenaalset vutikoondist toetas

Pubisse Trehv astujat pärjab nüüd midagi tõeliselt ilusat.

Mäletan päris hästi, kuidas ma kümne aasta eest televiisorist ühte olulist vutimängu vaatasin. See oli 2001. aasta juuni algus - ilmselt oli mul hea meel, et kooliaasta oli lõpusirgel, käisin toona veel põhikoolis. Ent sellest võrratult suurem oli rõõm äsja maha mängitud Eesti-Holland 2:4 matshi üle. Lüüa absoluutselt legendaarsele koondisele Lilleküla vutiareeni avamängus kaks kolli - oi, oi, oi...

Igatahes olid järgmisena platsis iirlased - neist ma tollal suurt aimu ei omanud, interneti püsiühendust vist kodus polnud, lehed ka ei käinud... Ja paljukest siis üldse meie lehtedes jalgpallist toona kirjutati? Seega tuli usaldada enda sisetunnet ja ETV kommentaatoreid ja eeldada, et iirlased on tugevad, ent võideldavad-võidetavad.

Pealegi andis mäng Hollandiga lootust. Või õigemini kinnitas lootust, millega ma meie vutti algusest peale vaatasin - ja selle lootuse turjal asusin vaatama pusimist iirlastega. Tookord küll mängust väga midagi ei saanud, 0:2 oli reaalsus, ent lootus jäi ja on siiamaani sama ehedalt alles.

Sel sügisel on see kõik ära tasunud. Rakvere lähedal asuvast alevikust on varateismeline mina jõudnud Tartusse ja saanud oluliselt vanemaks, meie vutikoondise mängijad on jõudnud pea täies koosseisus välismaale ning kogenud kõikvõimalikku jalgpalli. Nüüd on asjalood nii kaugel, et see sama lootus Iirimaad võita saab uue võimaluse -- ja seda meie jalgpalli (ja võib-olla ka profispordi) kõige ajaloolisemas lahingus.

11. 11. 2011. See on Eesti jalgpalli pidu.

Natukene videomaterjali, kuidas me peole jõudsime. Nii reageerisin mina ja mu seltskond Põhja-Iirimaa matshi järel:

Selline oli melu Sloveenia-Serbia mängu penaltimomendi eel, ajal ja järel! Pange tähele "Sloveenia! Sloveenia!" skandeerivat rahvast... Meie sloveeni sõpradele läks see väga peale :)

Kuidas me Iirimaale sauna kütame

Jalgpalli saab kirjeldada igasuguste kujundite kaudu. Näiteks õllekujundeid kasutades.