Mina matshi lõpus - ega ei usu tõesti... Paremal: head vutisõbrad Trehvis. |
Ühesõnaga - homne saab olema väga huvitav. Kui valikmängude ajal rõhutati, et me peame ideaalseks tulemuseks kokku saama ideaalse koosseisu, siis homse mängu puhul ei saa ideaalist juttugi olla. Lisaks Zenjovile on puudu ka Piiroja, Stepanov ja Pareiko. Loogika ütleb, et segi paisatud kaitseliin - viimase info järgi Kruglov/Rähn/Klavan/Jääger ehk 3 uut meest - ei ole just käik, mille pealt oleks iirlasi kümnete tuhandete koduste peade ees mõnus üllatada.
Sestap arvan, et viik on meile hea tulemus. Iirlased vaevalt, et seisu hoidma hakkavad, samas kui meie eksperimendid jätkuvad ka teistes liinides. Viik, või veel parem, väravatega viik, sellega oleksin ma väga rahul - siis saaksid väravarõõmu ka meie sajad ustavad fännid, kes sööstsid play-off loosi selgudes otsemaid netti kalleid lennukipileteid ostma.
Eesti - Iiri mängu võib teisalt kokku võtta ühe humoorika äpardusega - sest omamoodi äpardus oli ka see mäng. Nimelt salvestasin reedel Trehvis tavakohaselt melu. Paraku suutisin ma olemasoleva materjali juba samal ööl ning jätkuna pühapäevasel Tammeka II vs Pärnu LMK üleminekumängus üle salvestada.
Reedesest Trehvi melust on kaameras lõpuks alles ainult 10 sekundit: seinal suurel ekraanil kõnnib Robbie Keane ja kaamera taga, keset kõrtsimelu, saadan ma kõike põrgu.
Mitte, et paarisaja Trehvi kogunenud vutisõbra oiged oleksid iseenesest materjal, mida väljaspool vutimasohhismi nii väga vaadata tahakski. Teisalt oleks seda olnud huvitav vaadata aastate pärast. Võib-olla sain ma videosse isegi seda saali pealt kostunud klassiklirinat - aeg-ajalt, kui Kassai jälle vilistas, viskas mõni emotsionaalsesse puntrasse sattunud vutisõber oma õlleklaasi lihtsalt puruks!
Aga eks selle mänguga olegi nii: nüüd olen jälle hakkamas ja lootusrikas, põrgusse kedagi ei saada, Robbie Keane'ist saaks rahulikult mööda kõndida, ning Kassaidki enam suurt ei siuna. Meie vanker veereb ikka edasi ja pallid lööme ka väravasse!
Mitte, et paarisaja Trehvi kogunenud vutisõbra oiged oleksid iseenesest materjal, mida väljaspool vutimasohhismi nii väga vaadata tahakski. Teisalt oleks seda olnud huvitav vaadata aastate pärast. Võib-olla sain ma videosse isegi seda saali pealt kostunud klassiklirinat - aeg-ajalt, kui Kassai jälle vilistas, viskas mõni emotsionaalsesse puntrasse sattunud vutisõber oma õlleklaasi lihtsalt puruks!
Aga eks selle mänguga olegi nii: nüüd olen jälle hakkamas ja lootusrikas, põrgusse kedagi ei saada, Robbie Keane'ist saaks rahulikult mööda kõndida, ning Kassaidki enam suurt ei siuna. Meie vanker veereb ikka edasi ja pallid lööme ka väravasse!
See oli nii kole, et mu seltskond ei suutnud enam viimaseid lisaminuteid välja kannatada ja me lihtsalt lahkusime püha vihas. Aga täna on uus mäng ja vana tuleb jätta selja taha.
VastaKustuta