Keegi küsis päris õigustatult, et kas Kalle peaks kuidagi tõestama, et ta tegelikult ka jooksmas käib. Siin on natukene materjali - järgmine episood tuleb ehk sellest, kuidas ta jooksmisest oimetuna A. Le Coq spordimaja kõrval vedeleb.
Räägin siinkohal natukene ka jooksmisest ja sellest, mida ma olen täheldanud. Kõige algus ja ots on see, et ma olen umbes sama sportlik kui Mäkis töötav kilpkonn. Muidugi, omal ajal sai paneelikate vahel palli taotud, jalgrattaga sõidetud ja mingi minimaalse regulaarse koormuse andsid ka kooli kehalisetunnid.
Ent seda on väga vähe ja kui teisest otsast arvestada, et tudengielu/raadiotegija elu koosneb vähesest unest, ohtrast stressist, väärikast jaost pidudest ja muust sotsiaalselt mõnusast äraolemisest, ongi häda käes. Nii hommikuprogrammi kui ülejäänud raadioasjade tegemine, töö graafilise disaineri ja veebihaldurina, see kõik on istuv, kohvi kaaniv, räpsu näost sisse ajav paikne elu.
Joostes, olen täheldanud, on mulle kõige olulisem hingamisrütmi hoidmine. Normaalne tempo on selline, mille korral ma saan nina kaudu sügavalt sisse - nina kaudu sügavalt välja hingates kulgeda. Kohati teen ühe sügava sissehingamise asemel kolm kiiret sügavat; samamoodi ka välja hingates. Mis teeb asja raskeks, on see, et ma hälbin hingamisrütmist väga kergesti ja siis on kohe jube raske. Seepärast meeldib mulle kõige rohkem õhtul või tühjal rajal joosta, siis saan keskenduda ainult enda rütmile ja ei pea sellest muu liikluse pärast hälbima. Videos nähtav personaalne genotsiid tuligi sellest, et a) rahvast oli Anne kanali kandis jube palju ja b) enesetunne oli juba enne jooksma minemist halb.
Jalad üldiselt ära ei väsi, ainult nüüd kui peale kõripõletikku tuli kuu aega igasugusel liikumisel vahele, tundsin esimest korda joostes, et jalad muutuvad valusaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar