Kuidas Tartu rahvas meie fenomenaalset vutikoondist toetas

Pubisse Trehv astujat pärjab nüüd midagi tõeliselt ilusat.

Mäletan päris hästi, kuidas ma kümne aasta eest televiisorist ühte olulist vutimängu vaatasin. See oli 2001. aasta juuni algus - ilmselt oli mul hea meel, et kooliaasta oli lõpusirgel, käisin toona veel põhikoolis. Ent sellest võrratult suurem oli rõõm äsja maha mängitud Eesti-Holland 2:4 matshi üle. Lüüa absoluutselt legendaarsele koondisele Lilleküla vutiareeni avamängus kaks kolli - oi, oi, oi...

Igatahes olid järgmisena platsis iirlased - neist ma tollal suurt aimu ei omanud, interneti püsiühendust vist kodus polnud, lehed ka ei käinud... Ja paljukest siis üldse meie lehtedes jalgpallist toona kirjutati? Seega tuli usaldada enda sisetunnet ja ETV kommentaatoreid ja eeldada, et iirlased on tugevad, ent võideldavad-võidetavad.

Pealegi andis mäng Hollandiga lootust. Või õigemini kinnitas lootust, millega ma meie vutti algusest peale vaatasin - ja selle lootuse turjal asusin vaatama pusimist iirlastega. Tookord küll mängust väga midagi ei saanud, 0:2 oli reaalsus, ent lootus jäi ja on siiamaani sama ehedalt alles.

Sel sügisel on see kõik ära tasunud. Rakvere lähedal asuvast alevikust on varateismeline mina jõudnud Tartusse ja saanud oluliselt vanemaks, meie vutikoondise mängijad on jõudnud pea täies koosseisus välismaale ning kogenud kõikvõimalikku jalgpalli. Nüüd on asjalood nii kaugel, et see sama lootus Iirimaad võita saab uue võimaluse -- ja seda meie jalgpalli (ja võib-olla ka profispordi) kõige ajaloolisemas lahingus.

11. 11. 2011. See on Eesti jalgpalli pidu.

Natukene videomaterjali, kuidas me peole jõudsime. Nii reageerisin mina ja mu seltskond Põhja-Iirimaa matshi järel:

Selline oli melu Sloveenia-Serbia mängu penaltimomendi eel, ajal ja järel! Pange tähele "Sloveenia! Sloveenia!" skandeerivat rahvast... Meie sloveeni sõpradele läks see väga peale :)