Kuidas Tamme staadionikompleks pahameelt tekitab

Tamme uus tribüün: Tartu vutipühamu järgnevateks aastakümneteks

Nüüdseks on selge, et Tamme staadioni ja selle uue tribüünihoonega läks nii nagu tihti läheb. Väikeses riigis ei tehta nii nagu ühel alal vaja, vaid sedamoodi, kuidas saab hulk alasid mingis enam-vähem konkreetseks pundiks kokku.

Huvilised on kindlasti kursis, et Soccernet.ee foorumis on Tamme uue tribka ja laiemalt terve kompleksi üle päris põhjalikult arutletud. Sõnakamad asjahuvilised nimetavad uut tribüünihoonet fiaskoks, sest see on tagant avatud tuultele, samas kui varjualune ei kata vihmasajus publikut. Seega on uus hoone minetanud kaks põhjust kolmest, miks ta üldse ehitati - rahval pole ei soojem ega kuivem. Okei, vähemalt saab istuda...

Teisalt on jalgpalli publikust kaugemale viiv kergeraksurada paratamatus. Nagu ka see, et Tamme tribkasse on kokku lükatud nii palju kui võimalik - jooksurada hoone kõhus, administratiivruumid ja spordiklubide ruumid, jõusaal ja nii edasi. Need kõik on ju iseenesest vajalikud, ent asjade kogusumma on, et uus hoone on Eesti vutile nagu ühistransport. Viib sind sinna, kus on aastakümneid olnud peatus, mitte sinna, kuhu sul on täna konkreetselt vaja minna. Viib sind kohale omal kiirusel, mitte aga tingimata sulle sobival kiirusel.

Eelnevad lõigud on vaid foorumijuttude summa, väike kokkuvõte neile, kes pole viitsinud süveneda. Soovitan süveneda aga soojalt, infrastruktuur on minu arvates Tartu jalgpalli tulipunkt number kolm (teisel kohal on raha ja esimesel publik).

Mina isiklikult leian, et Tartul kui omavalitsusel oli kohustus Tamme sellisena välja arendada, sest lobitööd tegid ilmselt mitmed osapooled, mitte ainult jalgpall. Teisalt on linn kui moraalne majakas, mis peaks otsekui plinkima erapooletust ja kumama, et "näete, me arvestasime kõigiga nii palju kui sai!" Iseasi on tööde käigus tehtud jaburused, kasvõi ent lõppsumma on rakendatav.

Eesti jalgpallimajanduse edenedes pole aga vutil ühel hetkel suuremat põhjust ja vajadust praeguse Tammega rahul olla ning siis peab linn juba seisukoha võtma, kas ja mida Tamme kompleksiga peale hakata. Teisisõnu on siis pall linna väravas.

Aga sellest kõigest on kirjutanud suurepäraselt ka Enriko Talvistu artiklis "Polegi meil vaja nii palju sporti vaadata".

Edaspidi kirjutame Tammest ehk pikemalt, praegu aga väike illustratsioon, piltlikustamaks Eesti staadionimajanduse paradokse: kolm eri vormi, millede täitmiseks tehakse ressursipuudusel ühesugune väike silinder, mis mahub igale poole, aga neist mitte ühegi sisse ideaalselt.