Viimane Tammeka kodumäng pakkus mulle täpselt kaks võimalust karjumiseks. Esimene - kui me lõime 1:2. Röökisin, kisasin, vehkisin kätega. Suured tunded kütsid kehas 110-ga ringi. Selliste hetkede pärast ma vutti vaatamas käingi. Teine kord karjusin siis, kui me lõime 2:2. Röökisin, kisasin, vehkisin kätega... Aga väravat tegelikult ei loetud! Suluseis!
Need mõned minutid 1:2 ja suluseisust löödud 2:2 vahel olidki kokku see, mis inimesed staadionile toob. Kõik tuli välja. Minu nina ees jooksis Tammeka paremäär palliga üles. Flora vend tuli vastu. Hetk hiljem oli Pohlaku poeg käpuli, meie mängija lükkas tast palli mööda ja küttis tallinlaste värava poole nagu püssikuul. Sellised hetked on imelised, sündigu need siis koondisemängudes või Tartu pallurite osavuse läbi.
Ja need 630 inimest tribüünidel kahisesid ootusest.
Lõppseis 1:4 (lingi taga väravad videos) peegeldab muidugi seda, et 1:3 tuli meie kaitse arusaamatust jurast ja 1:4 oli niivõrd imeline värav, et sellise vastu lihtsalt ei saa. Umbes selline nagu meil Kink ja Vassiljev aeg-ajalt kuulsatele välismaa ässadele löövad. Ja kuulsad ässad lolli näoga aru ei saa, mis toimub...
Mängu ajal ma tegelikult rõõmustasin, et ohhoo, nüüd on põhjust jälle jooksurajale minna! Kuniks üks mu kaasavõetud sõpradest nentis, et nojah, ühte kilomeetrit jooksma... Nii on, arvutused ei peta.
Ülal mobiilist võetud videotest kombineeritud klipp sellest samast Tammeka - Flora mängust. Lükkasin videod sellist värvi, sest see on heade mälestuste värv. Nii, ma usun, meenutan ma praeguseid suurepäraseid Tartu aastaid - ja miks mitte sealhulgas ka neid jalkamatshe - tulevikus. All paar fotot samast asjast.
Ma usun, et Viljandist tuleb võit kätte ja Tammeka võiks puuri puhtana hoida, siis saab mingitki enesekindluse boosti Kalju vastu
VastaKustuta