Kuidas tõestada, et raadiodiskor ikka jookseb (vol 2)

Siit pimedast see küll ei ilmne, aga mul tekib natukene peale Ihaste tee ja Luha risti pidevalt üks küsimus - nimelt läheb üks oja torust jõe poole. Kas see on mingi solk mida sealt jõkke lastakse?

Siit pildilt see samuti ei ilmne - aga kas sa oled ka tähele pannud, et kui Ansipi Turu sillalt vaadata pimedas Eedeni poole, näivad Eedeni  samba otsa pandud valgusreklaamid nagu Las Vegase sildid?

Tunne on hea, aga välja näen nagu riietega sauna läinud idioot.

Tunne on tõesti hea, täna õhtul jooksmas käies ei olnud kordagi surma silme ees (ääremärkus: õnneks ka bandiite polnud - ma mõtlen, et pätt peaks ju teadma, et õhtul Anne kanali tagumises otsas on päris hea spot inimeste taskute tühjendamiseks).

Mootor tiksus ka kenasti. Küll aga hakkas kusagil poole peal, jälle A. Le Coqi spordimajast möödudes parem põlv valutama. Ilmselt on asi asfaldil jooksmises? Põlv hakkas jooksmist segama, nii et tegin viimase otsa Pika tänava ja Anne kanali vahel muru ja mudase raja peal. Siis ei andnud põlv enam nii tunda. Loodan, et ülehomseks asi paraneb. Peaksin vist minema Emajõe linnaujula kanti oma lemmikraja peale, seal on pehmem ja sealt ma kunagi suve alguses selleaastaste tervisejooksudega alustasin.

Kuidas jooksmisega ikka väga pingeline on

Tammeka peatreener Kristjan Tiirik ütles täna Tamme staadionil, esindusmeeskonna treeningu eel: 

"Enne intervjuud ei anna, kui kilomeetrid joostud!" 

Tiirik tegi küll nalja, aga asjaga on tegelikult tõsi taga. Minu eesmärk on laupäevaks ehk mänguks Lasnamäe Ajaxiga kõik võimalik ja võimatu ära joosta. Nii lähen täna näiteks kell 22 jooksma, sest varem selleks lihtsalt aega polnud - tööpäev, võtted Tammel, linna mööda firewire-toega arvuti jahtimine ja nii edasi. Homme ei jõua üldse joosta, teen õhtuni Tartu kultuurisaadet. Kolmapäev ja neljapäev jõuab, aga reede...? See on ju reede!? Enne läheb issanda päike päriselt looja, kui mina reedel midagi...

Väga raskeks läheb, väga raskeks.

Kui antakse, saab "5 kilomeetri" videoepisoodigi sel nädalal. Muuhulgas küsime Tammeka pallureilt, mis oleksid need kolm asja mida nad Saa... Üksikule saarele kaasa võtaksid.

Kuidas tõestada, et raadiodiskor ikka jookseb (vol 1)

Keegi küsis päris õigustatult, et kas Kalle peaks kuidagi tõestama, et ta tegelikult ka jooksmas käib. Siin on natukene materjali - järgmine episood tuleb ehk sellest, kuidas ta jooksmisest oimetuna A. Le Coq spordimaja kõrval vedeleb.

Räägin siinkohal natukene ka jooksmisest ja sellest, mida ma olen täheldanud. Kõige algus ja ots on see, et ma olen umbes sama sportlik kui Mäkis töötav kilpkonn. Muidugi, omal ajal sai paneelikate vahel palli taotud, jalgrattaga sõidetud ja mingi minimaalse regulaarse koormuse andsid ka kooli kehalisetunnid.

Ent seda on väga vähe ja kui teisest otsast arvestada, et tudengielu/raadiotegija elu koosneb vähesest unest, ohtrast stressist, väärikast jaost pidudest ja muust sotsiaalselt mõnusast äraolemisest, ongi häda käes. Nii hommikuprogrammi kui ülejäänud raadioasjade tegemine, töö graafilise disaineri ja veebihaldurina, see kõik on istuv, kohvi kaaniv, räpsu näost sisse ajav paikne elu.

Joostes, olen täheldanud, on mulle kõige olulisem hingamisrütmi hoidmine. Normaalne tempo on selline, mille korral ma saan nina kaudu sügavalt sisse - nina kaudu sügavalt välja hingates kulgeda. Kohati teen ühe sügava sissehingamise asemel kolm kiiret sügavat; samamoodi ka välja hingates. Mis teeb asja raskeks, on see, et ma hälbin hingamisrütmist väga kergesti ja siis on kohe jube raske. Seepärast meeldib mulle kõige rohkem õhtul või tühjal rajal joosta, siis saan keskenduda ainult enda rütmile ja ei pea sellest muu liikluse pärast hälbima. Videos nähtav personaalne genotsiid tuligi sellest, et a) rahvast oli Anne kanali kandis jube palju ja b) enesetunne oli juba enne jooksma minemist halb.

Jalad üldiselt ära ei väsi, ainult nüüd kui peale kõripõletikku tuli kuu aega igasugusel liikumisel vahele, tundsin esimest korda joostes, et jalad muutuvad valusaks.

Kuidas Tartu sind kutsub...

Natukene vaatamist ka. Mis tundeid need logod tekitavad?

Kuidas pagana pihta nüüd joostud saab!?

Nõnda on, aitäh!

Eile alistasid Tartu väed võõrsil kuivalt ja kahega Saaremaa parimad pojad. Tulemus on hea, sest...

1. tartlaste viimane, kevadine käik spade ja tuulikute maale lõppes meie poolt vaadates hirmsa 1:4 malakaga
2. meie kaotusteta seeria venib nüüd suure tõenäosusega neljamänguliseks (viik Floraga, võidud Sillamäe, Kuressaare ja väga suure tõenäosusega ka Lasnamäe Ajaxi üle)
3. võita on tore - eriti kui mängus oli ausat mängueelset särtsu, mille põhjustas Marko Sonni aus tõdemus pikkadest reisidest:

Teadjamad või mängu näinud mehed teavad rohkem rääkida, aga siinkirjutaja on asjadega väga rahul, kui kõrvale jätta see väike tõik, et kuidas pagana pihta ma need kilomeetrid joostud saan!?

Kuidas meil suhted Saaremaaga on?

Homme kell 14 kohtuvad Saaremaal meie Tartu ja FC Kuressaare. Kui Tartule on punktid alati meeltmööda, siis saarlased ihkavad Meistriliigasse püsima jääda. Või nagu ütles mängu eel Tartu JK Tammeka kaitsja/poolkaitsja Marko Sonn:

"Kuna Kuressaarde sõidud on nii pikad ja väsitavad, teeme kõik endast oleneva, et järgmisel hooajal ei peaks enam Kuressaarde sõitma."

Lihtne, kas pole? See ongi jalgpall!

Kui palju peaks olema Tartu esindusstaadionil istekohti?

Eesti vutisõbra bioloogiline kell tiksub halastamatu järjekindlusega. Ajaloo tähtsaim vutikohtumiseni ehk 11/11-ni on jäänud 16 päeva. Eesti-Iirimaa play-off seeria avamatshi eel lõppeb ühtlasi selleaastane Meistriliiga. Liigahooaja finishi eel võtame kokku ühe küsitluse, mis rippus üles kahes keskkonnas - 5kilomeetrit.blogspot.com ja meie Facebook'i esinduses.

Rahvas on rääkinud - kolmveerand küsitlusele vastanuist leiab, et Tartu esindusstaadionil peaks olema enam kui 4000 istekohta. Arv on tegelikult täiesti reaalne, neljale tuhandele Tartu vutipühamu istmele mahuks 4% Tartu linna ning 2,7% Tartumaa elanikest. Raio Piiroja endise koduklubi Fredrikstadi staadion mahutab samas 12 500 inimest - samas kui Fredrikstadi kommuunis on elanikke 73 000.

Publikut puudutavad andmed pärinevad EJLi lehelt, käesolevat hooaega puudutava leiab näiteks siit.

Kuidas Tartusse külastaadionit tahetakse?

Tartu unistuste staadion, nagu mõni analüütik seda näeb: kaks istekohta, mille peale peavad mahtuma mõlemad meeskonnad ja publik. Üks kolmest jääb seega toolita. Vähemalt on platsil värav ning pall. Tundub, et kogu see inventar on pealegi kenasti luku taga ehk vargad unistuste staadioni ei kimbuta :)

Siinsamas paremas servas ja meie Facebook'i-esinduses nõndasamuti on üleval küsitlus. Nimelt - kui palju peaks olema Tartu linna esindusstaadionil kohti? See on lihtne ja samas igavikuline küsimus, mis on ajendatud sellest, et hiljaaegu summeerisime Tamme uue tribüüni pihta sihitud kriitikat.

Vastusevariante on suisa neli. Neist üks on tõeliselt mõnus utoopia (4000+ istekohta), üks realistlik (2000 kuni 4000 istekohta), üks veelgi realistlikum ehk see, mis meil praegu on (1001 kuni 2000 istekohta). Viimase variandi - Tartu esindusstaadionil võiks olla alla 1000 istekoha - panime kontrollvariandiks, sest keegi seda ei...

Oot misasja!?

...taha!?

Vale puha, ühes kahest küsitlusest ongi niimoodi hääletatud. Korda kaks. Tartut silmas pidades. Jalgpallikultuuri ehk planeeti maa kuuluvas riigis. Maailm on hämmastav :-)

Õige pea teeme kokkuvõtted ja siis viskame õhku uued ja vägagi põhimõttelised küsimused.

Siiamaani on muide hea tunne, et Sillamäe sepad kotti pistsime :)

Kuidas me Ida-Virumaad tümitasime

2:0! 2:0! 2:0! 

Videos: Sillamäe punaste meeste "ärasaatmine" Tammeka fännide poolt, natukene ka Tartu ja Sillamäe fännide vahelist seletamist. Väravate tähistamine & muu melu!

Fotosid vaata ka "5 kilomeetri" Facebooki lehelt.

Kuidas sillamäelased on Tartut rüüstanud

Nagu infopildist nähtub, on meie seisud keemialinlastega ajalooliselt kehvemapoolsed. Teisalt, hirmilus 3:2 võit pärineb sellest hooajast ja arvestades, et idavirulaste peatreeneriks on jätkuvalt Peterburi vutilegend ja üks kummalisemaid treenereid Eestis - Vladimir Kazatšjonok - on kõik võimalik.

Homme kell 17.00 Tammel! Pane end kirja ka Facebookis!

Kuidas Tamme staadionikompleks pahameelt tekitab

Tamme uus tribüün: Tartu vutipühamu järgnevateks aastakümneteks

Nüüdseks on selge, et Tamme staadioni ja selle uue tribüünihoonega läks nii nagu tihti läheb. Väikeses riigis ei tehta nii nagu ühel alal vaja, vaid sedamoodi, kuidas saab hulk alasid mingis enam-vähem konkreetseks pundiks kokku.

Huvilised on kindlasti kursis, et Soccernet.ee foorumis on Tamme uue tribka ja laiemalt terve kompleksi üle päris põhjalikult arutletud. Sõnakamad asjahuvilised nimetavad uut tribüünihoonet fiaskoks, sest see on tagant avatud tuultele, samas kui varjualune ei kata vihmasajus publikut. Seega on uus hoone minetanud kaks põhjust kolmest, miks ta üldse ehitati - rahval pole ei soojem ega kuivem. Okei, vähemalt saab istuda...

Teisalt on jalgpalli publikust kaugemale viiv kergeraksurada paratamatus. Nagu ka see, et Tamme tribkasse on kokku lükatud nii palju kui võimalik - jooksurada hoone kõhus, administratiivruumid ja spordiklubide ruumid, jõusaal ja nii edasi. Need kõik on ju iseenesest vajalikud, ent asjade kogusumma on, et uus hoone on Eesti vutile nagu ühistransport. Viib sind sinna, kus on aastakümneid olnud peatus, mitte sinna, kuhu sul on täna konkreetselt vaja minna. Viib sind kohale omal kiirusel, mitte aga tingimata sulle sobival kiirusel.

Eelnevad lõigud on vaid foorumijuttude summa, väike kokkuvõte neile, kes pole viitsinud süveneda. Soovitan süveneda aga soojalt, infrastruktuur on minu arvates Tartu jalgpalli tulipunkt number kolm (teisel kohal on raha ja esimesel publik).

Mina isiklikult leian, et Tartul kui omavalitsusel oli kohustus Tamme sellisena välja arendada, sest lobitööd tegid ilmselt mitmed osapooled, mitte ainult jalgpall. Teisalt on linn kui moraalne majakas, mis peaks otsekui plinkima erapooletust ja kumama, et "näete, me arvestasime kõigiga nii palju kui sai!" Iseasi on tööde käigus tehtud jaburused, kasvõi ent lõppsumma on rakendatav.

Eesti jalgpallimajanduse edenedes pole aga vutil ühel hetkel suuremat põhjust ja vajadust praeguse Tammega rahul olla ning siis peab linn juba seisukoha võtma, kas ja mida Tamme kompleksiga peale hakata. Teisisõnu on siis pall linna väravas.

Aga sellest kõigest on kirjutanud suurepäraselt ka Enriko Talvistu artiklis "Polegi meil vaja nii palju sporti vaadata".

Edaspidi kirjutame Tammest ehk pikemalt, praegu aga väike illustratsioon, piltlikustamaks Eesti staadionimajanduse paradokse: kolm eri vormi, millede täitmiseks tehakse ressursipuudusel ühesugune väike silinder, mis mahub igale poole, aga neist mitte ühegi sisse ideaalselt.

Kuidas vallutati Belfast, mida loodab Marko Sonn ja Pohlaku pojad

Mul on hea meel ja au vahepeal toimunu ja üles võetu kokku võtta, et edasi asjadega minna. Näiteks jooksmisega. Lisaks minule viie kilomeetri väljakutse vastu võtnud Petra andis näiteks nädala eest teada, et ta ei saa paraku edasi joosta, ent...

Hetkeseis on 46,7 km (kohustuslikust 40-st).

Selliste kilomeetrite valguses on mul ülim aeg laisad koivad tagumiku alt välja võtta ja rajale minna. Okei, ma olin ise ka vahepeal kõripõletiku ja millega veel audis -- raadiotegijale kõige rõvedamad haigused --, aga nüüd on jooksuaeg. Tänu eduliselt arenenud sügisele pole ka karta, et ma rajal üle kuumeneks :)

Seniks aga uhiuus "5 kilomeetri" episood, mõnusat vaatamist!

Kuidas Tartu rahvas meie fenomenaalset vutikoondist toetas

Pubisse Trehv astujat pärjab nüüd midagi tõeliselt ilusat.

Mäletan päris hästi, kuidas ma kümne aasta eest televiisorist ühte olulist vutimängu vaatasin. See oli 2001. aasta juuni algus - ilmselt oli mul hea meel, et kooliaasta oli lõpusirgel, käisin toona veel põhikoolis. Ent sellest võrratult suurem oli rõõm äsja maha mängitud Eesti-Holland 2:4 matshi üle. Lüüa absoluutselt legendaarsele koondisele Lilleküla vutiareeni avamängus kaks kolli - oi, oi, oi...

Igatahes olid järgmisena platsis iirlased - neist ma tollal suurt aimu ei omanud, interneti püsiühendust vist kodus polnud, lehed ka ei käinud... Ja paljukest siis üldse meie lehtedes jalgpallist toona kirjutati? Seega tuli usaldada enda sisetunnet ja ETV kommentaatoreid ja eeldada, et iirlased on tugevad, ent võideldavad-võidetavad.

Pealegi andis mäng Hollandiga lootust. Või õigemini kinnitas lootust, millega ma meie vutti algusest peale vaatasin - ja selle lootuse turjal asusin vaatama pusimist iirlastega. Tookord küll mängust väga midagi ei saanud, 0:2 oli reaalsus, ent lootus jäi ja on siiamaani sama ehedalt alles.

Sel sügisel on see kõik ära tasunud. Rakvere lähedal asuvast alevikust on varateismeline mina jõudnud Tartusse ja saanud oluliselt vanemaks, meie vutikoondise mängijad on jõudnud pea täies koosseisus välismaale ning kogenud kõikvõimalikku jalgpalli. Nüüd on asjalood nii kaugel, et see sama lootus Iirimaad võita saab uue võimaluse -- ja seda meie jalgpalli (ja võib-olla ka profispordi) kõige ajaloolisemas lahingus.

11. 11. 2011. See on Eesti jalgpalli pidu.

Natukene videomaterjali, kuidas me peole jõudsime. Nii reageerisin mina ja mu seltskond Põhja-Iirimaa matshi järel:

Selline oli melu Sloveenia-Serbia mängu penaltimomendi eel, ajal ja järel! Pange tähele "Sloveenia! Sloveenia!" skandeerivat rahvast... Meie sloveeni sõpradele läks see väga peale :)

Kuidas me Iirimaale sauna kütame

Jalgpalli saab kirjeldada igasuguste kujundite kaudu. Näiteks õllekujundeid kasutades.

Kuidas ma Kaagverest vutimehi leidsin ja nad võitu lubasid

Ma tean, ma olen jooksuvõlglane...

Ent kompenseerime seda autonalja, kapsanalja ja Kaagvere-naljadega. Ühtlasi aga saame ka ülivahedaid ennustusi Tammeka meestelt Eesti ajaloo tähtsaima vutilahingu eel. Vaata & sheeri, sest sellega toetad sa Eesti ja Tartu jalgpalli!

Virumaal kasvanud inimesed teavad ehk "Virumaa laulu", sellele viisile

On Eesti värav Pareiko hoida,

on Eesti värav Piiroja kaitsta,

on meie koondis iirlastest ees,

sulle võiduks laulame

Eesti ajaloo kõige tähtsama vutilahingu kõrval ootame esmaspäevast ja Tartu jaoks sama ajaloolist matshi, mille raames meie U-21 võõrustab Horvaatia U-21 koondist. Mul on piletid olemas ja ühtlasi loodan, et langeb Tamme publikurekord, mis hetkel kuulub... kergeraksule. Kirjutasin sellest, kuidas Tamme staadion debüüdiks valmistub, soccerneti: "Tartu Sport: Tamme staadioni valgustus sobib". Ühtlasi võis seda lugu kuulda sellenädalases Tartu "Kultuuriakna" raadiosaates.

Lõppev nädal on olnud väga... Jalgpalline? :)